Jõulupühade eel on muhulastel ikka kombeks pähkleid lauale panna ning meenutamaks seda toredat traditsiooni ja pähklikorjamise kombeid, sooviks teiega jagada pähklilaulu.
Muhu pähkilaul räägib sellest, kuidas vanasti jõulupühade aegus üksteisel külas käidi ja pähkleid jagati. Ja räägib ka ühest suurest äpardusest, mis ühel tüdrukul pähiste jagamisega juhtus. Tegemist on 19.sajandi kollektiivse rahvaviisiga.
Pähkliaul
See Muhu saare
laululind
ei maga änam talveund
tal kätte jõudnud
kevade
sest poisid laulge
rõõmsaste.
Ja poisid jätke
kurvastus
meid jumal jälle
aidand Muhus.
Küll raske olli väljas
sui,
mis mitu korda räägit
sai.
Et jõulud oma lustiga
peab selle ära tasuma
nüüd on nad jälle
meitel ees
ses laulge rõõmsalt
iga mees.
Ja hüüdkem nii kui
annab heal,
sel naljarikkal
jõuluaal.
Nüüd võime nalja
lüia koos –
ei tea kus uie aasta
sees.
Küll mõni meie
seltsimees
võib olla hauas
hingamas
ja teine kodus rõõmu
sees
lööb nalja noore
naise ees.
Aga mis need vaesed
teevad,
kes meist allid kuued
saavad?
Läevad ära võera
linna,
meite rõem ei kuuldu
senna.
Küll me siis kasarmu
tuppa
annaksime õllekappa
südamest me üiaks
tere,
jätke sõbrad kurbtus
mure!
Meie jäoks on
peretaadid
üles lasknud
õllevaadid
seda head taeva isa
üksi jõuab maksta
tasa.
Kui näeb papa poiste
liiki,
juba katsub vaadi
vikki.
Kui nad lauldes jõudvad
tuppa,
otsib laia valge kapa.
Vähemast ei maksa
tuua,
muidu poiste liik p’saa
juua.
Annab selle poiste
kätte
ise istub nende ette,
et saaks aega mõne
sõna
tönkidega reaki täna.
Küsib poiste küla
reisu,
mullust Muhu pähkikasu.
Kas ka neiud olnud
helded,
täitnud poiste
pähkipalved.
Poisid ei tee juttu
muidu:
kas oo teie neiud kodu?
Aga vastust kuulda
pole,
papa köhib selle
peale.
Ütleb: öösel ollid
kadun,
küll nad nüüd vist
kambri ladun.
Vana nänn, eks mine
vaata,
neiud kambrist tuppa
saada!
Mullu sui vist olli,
usun,
meitel kena pähklikasu,
sest et mina leidsin
vahest
kotid kuimas
odrarehest.
Nüid ei ole poistel
aega
eite lasta jahti seega.
Tasakesti rääkvad
seda
kellel kõige julgem
süda.
Tüdrikute jutul minna
viletsale nad ei anna.
Sai läbi reagit
pähklajutt
ja tunnistatud öine
patt.
Siis pähklakott, suu
õmmeldud,
sai kirstust tuppa
tassitud.
Siis seda kanda aitas
poiss
kes tüdrukute jutul
käis.
Kui see suu sai lahti
lõigat,
siis sai kiirusega
jagat.
Kellel aega taskut
otsi,
muud kui laste mõeta
mütsi.
Tänu nii kui rahesadu
lendas andja kõrvu
kaudu.
Aga vaatame nüid nalja
kuidas pähkid anti
välja:
poisid joobnud, mis nad
teavad,
õnn kui tüki mütsi
saavad.
Tüdruk oli enne heina
õmmeln kotil
vaheseina.
Siis heinaajal teine
taas
sai juba korjat’
pähkid täis.
Sel neiul tarkus oli
küll
kaks kotti’p sünni
jõulu aal –
ei koguni ei sünniks
see,
et mõni ilma jäetakse.
Sest poisid segamini
siis,
neil seltsis mõni
kehva poiss.
Ja mõned jälle
kosjamehed
just igal öösel
armukesed.
Need saavad veel need
üksikud
mis mihklikuu sees
otsitud.
Nende veart ei ole
poisid
pisikesed põngermannid.
Eks need või taskus
tassi neid,
mis selgas kandvad
kübaraid
ja mõni pehme lõuatäis
võiks olla valge
rõngas uss.
Nõnda siis see neiu
mõõtis
teise korra teisest
võttis.
Kui sai selle poisi
kohta
kes käind võeraks
lauba õhta,
neiul palgest tõusis
puna,
valjust tuksuma lõi
rinna,
segas ära neiu mõtte,
vahesein lõi kotil
ette.
Käsi oli läinud teise
taasi
andnud peiul tiivulisi
ja pärast üks va
poisinui
veel nurkas
seemnepähkleid sai.
Kas see poiss küll
selle hea
veel eal saab ära
tasuma.
Kes kannatab küll
selle all,
et heaks saab jälle
poisi meel.
Sest pärast, kui sealt
läksid nad
üksteisel pähkid
andsivad.
Sest need tiibadega
linnud
mis ta oma peigmehel
annud,
on neid külavahel
näitnud,
sigadele ette heitnud.
Seadki neid siis
tahtnud pole,
uhkusega astund üle.
Oma nina kõrgel
kandnud,
hallitanud haisu
tundnud.
Nõnda siis see neiu
eksis
vanal poisil pähklaid
otsis.
See kes enne neiu
voodis
pähklikoti järel
vaatis,
tegi ära selle proovi
ehk tahab mõni näha
soovi.
See võib tuua neiu
mesti
ma seda poissi tunnen
hästi.
Ta nii kenast rääkis
üle,
kuidas neiu olnud
alles,
et ta ise ennast
petnud,
talle koti vaata
jätnud.
Nüid pean pähkid
külast ostma,
et ma poisid saaksin
uskma,
et mul paremaid on
anda,
las nad tühjad maksta
hinda.
Ehk saab kodunt toobi
soola
siis neid külaeit ei
keela...
Laulusõnadele abiks
Aga vaatame seda laulu õige juppide kaupa ja alljärgnevalt mõned selgitused.
See Muhu saare laululind – laulu algus räägib sellest, et pühadeaeg on jälle käes ja igal pool kõlab rõõmsat laulu. Suvel tegid kõik rasket tööd – põllul, heinamaal, ehitustööl või kala püüdes. Talvel oli siis vanasti aega puhata ja lustida.
Küll mõni meie seltsimees – siin räägitakse sellest, et mõned poisid ei saa teistega koos küla kaudu käia, vaid on võetud sõjaväkke: nad on saanud hallid kuued selga ja peavad kasarmus olema, õlut seal juba kindlasti ei pakuta. Sada aastat tagasi kestis sõjaväeteenistus 25 aastat. Kes soldatiks võeti, sellel jäi oma elu elamata.
Kui näeb papa poiste liiki – pühade ajal ringi käivaid poisse kutsuti „jõulutönkideks“. Kõik külalised, kes pühade ajal tulid, võeti lahkesti vastu, nendele pakuti õlut ja aeti nendega kenasti juttu. Aga poisse muidugi huvitas ka see, kas tüdrukud on suvel varuks pähkleid korjanud ja kas neid ka nendega jagatakse. Pähklid olid vanasti maiuspala, komme pole sel ajal üldse palju saada olnud. Kes siis pühade ajal kinki ei tahaks saada!
Aga vastust kuulda pole – poisid uurivad, kas selle pere tüdrukutel pähkleid on. Vanataat vastab, et ta ühte pähklikotti on ikka rihalas näinud. Poisid arutavad, kes peaks minema tüdrukutega kenasti rääkima, et neile ikka pähkleid antaks.
Sai läbi räägit pähklajutt – suur pähklikott tuuakse tuppa, tehakse lahti ja siis algab suur pähklite jagamine. Kõik on kole õhinas.
Tüdruk oli enne heina – aga pähkleid korjanud tüdruk on meelega jaganud pähklid kotis kahte ossa: pisikesed ja ussitanud ühte kotitaskusse ja suured, küpsed pähklid teise taskusse, et saaks neid „näo järgi“ jagada. Selline vahetegemine muidugi tegelikult ei ole ilus tegu ja eks sedasorti mõtlemise pilkamiseks kogu see laul on omal ajal ka tehtud.
Eks need või taskus tassi neid – aga oh häda! Tüdrukul lähevadki taskud sassi ja ta annab poisile, kes talle meeldib, ussitanud pähkleid. Ja kõige paremad pähklid lähevad hoopis ühele tuimavõitu vanapoisile.
Kas see poiss küll selle hea – kui poisid pärast kampas teise peresse lähevad, siis nad pakuvad üksteisele saadud pähkleid. Ussitanud ja halletanud pähklid viskavad küla vahele maha, aga neid ei taha isegi sead süüa. Väga piinlik.
See kes enne neiu voodis – poisid on asjast aru saanud, et see tüdruk on pähklite jagamisel ebaõiglane olnud. Nüüd mõtleb tüdruk, et ta peab küla pealt uued pähklid ostma, et natukenegi oma mainet parandada. Kuna vanal ajal tihti vahetati üks vajalik asi teise vastu, siis tüdruk kavatseb samuti pähkleid soola vastu vahetada.
Aga kas tal ikka läheb korda oma rumalust heaks teha, kui ta juba laulu sisse on pandud?
