Muhu pähklilaul

Jõulupühade eel on muhulastel ikka kombeks pähkleid lauale panna ning meenutamaks seda toredat traditsiooni ja pähklikorjamise kombeid, sooviks teiega jagada pähklilaulu. 

Muhu pähkilaul räägib sellest, kuidas vanasti jõulupühade aegus üksteisel külas käidi ja pähkleid jagati. Ja räägib ka ühest suurest äpardusest, mis ühel tüdrukul pähiste jagamisega juhtus. Tegemist on 19.sajandi kollektiivse rahvaviisiga. 

Pähkliaul

See Muhu saare laululind
ei maga änam talveund
tal kätte jõudnud kevade
sest poisid laulge rõõmsaste.

Ja poisid jätke kurvastus
meid jumal jälle aidand Muhus.
Küll raske olli väljas sui,
mis mitu korda räägit sai.

Et jõulud oma lustiga
peab selle ära tasuma
nüüd on nad jälle meitel ees
ses laulge rõõmsalt iga mees.

Ja hüüdkem nii kui annab heal,
sel naljarikkal jõuluaal.
Nüüd võime nalja lüia koos –
ei tea kus uie aasta sees.

Küll mõni meie seltsimees
võib olla hauas hingamas
ja teine kodus rõõmu sees
lööb nalja noore naise ees.

Aga mis need vaesed teevad,
kes meist allid kuued saavad?
Läevad ära võera linna,
meite rõem ei kuuldu senna.

Küll me siis kasarmu tuppa
annaksime õllekappa
südamest me üiaks tere,
jätke sõbrad kurbtus mure!

Meie jäoks on peretaadid
üles lasknud õllevaadid
seda head taeva isa
üksi jõuab maksta tasa.

Kui näeb papa poiste liiki,
juba katsub vaadi vikki.
Kui nad lauldes jõudvad tuppa,
otsib laia valge kapa.

Vähemast ei maksa tuua,
muidu poiste liik p’saa juua.
Annab selle poiste kätte
ise istub nende ette,
et saaks aega mõne sõna
tönkidega reaki täna.
Küsib poiste küla reisu,
mullust Muhu pähkikasu.

Kas ka neiud olnud helded,
täitnud poiste pähkipalved.
Poisid ei tee juttu muidu:
kas oo teie neiud kodu?

Aga vastust kuulda pole,
papa köhib selle peale.
Ütleb: öösel ollid kadun,
küll nad nüüd vist kambri ladun.

Vana nänn, eks mine vaata,
neiud kambrist tuppa saada!
Mullu sui vist olli, usun,
meitel kena pähklikasu,

sest et mina leidsin vahest
kotid kuimas odrarehest.
Nüid ei ole poistel aega
eite lasta jahti seega.

Tasakesti rääkvad seda
kellel kõige julgem süda.
Tüdrikute jutul minna
viletsale nad ei anna.

Sai läbi reagit pähklajutt
ja tunnistatud öine patt.
Siis pähklakott, suu õmmeldud,
sai kirstust tuppa tassitud.

Siis seda kanda aitas poiss
kes tüdrukute jutul käis.
Kui see suu sai lahti lõigat,
siis sai kiirusega jagat.

Kellel aega taskut otsi,
muud kui laste mõeta mütsi.
Tänu nii kui rahesadu
lendas andja kõrvu kaudu.

Aga vaatame nüid nalja
kuidas pähkid anti välja:
poisid joobnud, mis nad teavad,
õnn kui tüki mütsi saavad.

Tüdruk oli enne heina
õmmeln kotil vaheseina.
Siis heinaajal teine taas
sai juba korjat’ pähkid täis.

Sel neiul tarkus oli küll
kaks kotti’p sünni jõulu aal –
ei koguni ei sünniks see,
et mõni ilma jäetakse.

Sest poisid segamini siis,
neil seltsis mõni kehva poiss.
Ja mõned jälle kosjamehed
just igal öösel armukesed.

Need saavad veel need üksikud
mis mihklikuu sees otsitud.
Nende veart ei ole poisid
pisikesed põngermannid.

Eks need või taskus tassi neid,
mis selgas kandvad kübaraid
ja mõni pehme lõuatäis
võiks olla valge rõngas uss.

Nõnda siis see neiu mõõtis
teise korra teisest võttis.
Kui sai selle poisi kohta
kes käind võeraks lauba õhta,

neiul palgest tõusis puna,
valjust tuksuma lõi rinna,
segas ära neiu mõtte,
vahesein lõi kotil ette.

Käsi oli läinud teise taasi
andnud peiul tiivulisi
ja pärast üks va poisinui
veel nurkas seemnepähkleid sai.

Kas see poiss küll selle hea
veel eal saab ära tasuma.
Kes kannatab küll selle all,
et heaks saab jälle poisi meel.

Sest pärast, kui sealt läksid nad
üksteisel pähkid andsivad.
Sest need tiibadega linnud
mis ta oma peigmehel annud,

on neid külavahel näitnud,
sigadele ette heitnud.
Seadki neid siis tahtnud pole,
uhkusega astund üle.

Oma nina kõrgel kandnud,
hallitanud haisu tundnud.
Nõnda siis see neiu eksis
vanal poisil pähklaid otsis.

See kes enne neiu voodis
pähklikoti järel vaatis,
tegi ära selle proovi
ehk tahab mõni näha soovi.

See võib tuua neiu mesti
ma seda poissi tunnen hästi.
Ta nii kenast rääkis üle,
kuidas neiu olnud alles,

et ta ise ennast petnud,
talle koti vaata jätnud.

Nüid pean pähkid külast ostma,
et ma poisid saaksin uskma,
et mul paremaid on anda,
las nad tühjad maksta hinda.

Ehk saab kodunt toobi soola
siis neid külaeit ei keela...


Laulusõnadele abiks

Aga vaatame seda laulu õige juppide kaupa ja alljärgnevalt mõned selgitused.

See Muhu saare laululind – laulu algus räägib sellest, et pühadeaeg on jälle käes ja igal pool kõlab rõõmsat laulu. Suvel tegid kõik rasket tööd – põllul, heinamaal, ehitustööl või kala püüdes. Talvel oli siis vanasti aega puhata ja lustida.

Küll mõni meie seltsimees – siin räägitakse sellest, et mõned poisid ei saa teistega koos küla kaudu käia, vaid on võetud sõjaväkke: nad on saanud hallid kuued selga ja peavad kasarmus olema, õlut seal juba kindlasti ei pakuta. Sada aastat tagasi kestis sõjaväeteenistus 25 aastat. Kes soldatiks võeti, sellel jäi oma elu elamata.

Kui näeb papa poiste liiki – pühade ajal ringi käivaid poisse kutsuti „jõulutönkideks“. Kõik külalised, kes pühade ajal tulid, võeti lahkesti vastu, nendele pakuti õlut ja aeti nendega kenasti juttu. Aga poisse muidugi huvitas ka see, kas tüdrukud on suvel varuks pähkleid korjanud ja kas neid ka nendega jagatakse. Pähklid olid vanasti maiuspala, komme pole sel ajal üldse palju saada olnud. Kes siis pühade ajal kinki ei tahaks saada!

Aga vastust kuulda pole – poisid uurivad, kas selle pere tüdrukutel pähkleid on. Vanataat vastab, et ta ühte pähklikotti on ikka rihalas näinud. Poisid arutavad, kes peaks minema tüdrukutega kenasti rääkima, et neile ikka pähkleid antaks.

Sai läbi räägit pähklajutt – suur pähklikott tuuakse tuppa, tehakse lahti ja siis algab suur pähklite jagamine. Kõik on kole õhinas.

Tüdruk oli enne heina – aga pähkleid korjanud tüdruk on meelega jaganud pähklid kotis kahte ossa: pisikesed ja ussitanud ühte kotitaskusse ja suured, küpsed pähklid teise taskusse, et saaks neid „näo järgi“ jagada. Selline vahetegemine muidugi tegelikult ei ole ilus tegu ja eks sedasorti mõtlemise pilkamiseks kogu see laul on omal ajal ka tehtud.

Eks need või taskus tassi neid – aga oh häda! Tüdrukul lähevadki taskud sassi ja ta annab poisile, kes talle meeldib, ussitanud pähkleid. Ja kõige paremad pähklid lähevad hoopis ühele tuimavõitu vanapoisile.

Kas see poiss küll selle hea – kui poisid pärast kampas teise peresse lähevad, siis nad pakuvad üksteisele saadud pähkleid. Ussitanud ja halletanud pähklid viskavad küla vahele maha, aga neid ei taha isegi sead süüa. Väga piinlik.

See kes enne neiu voodis – poisid on asjast aru saanud, et see tüdruk on pähklite jagamisel ebaõiglane olnud. Nüüd mõtleb tüdruk, et ta peab küla pealt uued pähklid ostma, et natukenegi oma mainet parandada. Kuna vanal ajal tihti vahetati üks vajalik asi teise vastu, siis tüdruk kavatseb samuti pähkleid soola vastu vahetada.

Aga kas tal ikka läheb korda oma rumalust heaks teha, kui ta juba laulu sisse on pandud?